Kas teile ei tundu vahel, et töötamine naiste kollektiivis on märksa keerulisem ja pingelisem kui kollektiivis kus on rohkem mehi? Üldiselt ma olen feminist aga kui sind übritsevad peamiselt naised on tihti õhk elektrit täis ja iga hetk võib mingi draama plahvatada. Meil on siin imekena nais-professor. Ta on 40-50, nooruslik ja oma alal pädev aga ta on kuratlikult kaval. Alati kui ma suhtlen temaga tunnen, et ta manipuleerib minuga. Ilmselt poleks asi nii hull kui (nais)kolleegid ei dramatiseeriks asja üle. Nende sõnul on professor üks kohutav manipuleerija ja käsutaja. Ja nad kardavad teda, tema pärast arvutatakse om töötunde ja istutakse kohal, et aeg täis saaks. Kolmel tüdrukul on stressist lausa tervishädad, ühel maohaavad vist ja anoreksia, teised kaks neelavad lihtsalt peotäite kaupa erinevaid tablette igapäev – vot sulle lõunamaist töötempot! Mul hakkas ka praegu magu valutama – stress? Ei mind tegelt see terrorism siin nii väga ei kõiguta, minu meelest pingutavad mõlemad pooled üsna üle ja kaks meessoost kolleegi on suhteliselt rahulikud selle naiste draama kõrval. Mind puudutab asi praegu ainult nii palju, et professor ei luba mul oma proovidega tööd teha. Ja natsa imelik on enne viit töölt ära minna, kuigi ma tulen enne üheksat ja mulle ju põhimõtteliselt ei maksta?!
Jaa minu elu ikka erineb tavalisest Erasmus tudengi elust: portugali keele tunnis pidi igaüks rääkima oma päevaplaanist. Keskmine Erasmuslase päev: kell 12 ärkavad, söövad hommikusööki/lõunat, kell 14 on loeng, mis enamasti ära jääb. Kell 18 on portugali keel 2 korda nädalas ja õhtul on Erasmus pidu!!!!!! Aga ega ma ei kadesta ka. Tunnen, et siinoldud ajast on juba peale ühte kuud kasu olnud. Nii töises mõttes kui ka muus mõttes. Hindan palju enam kõike mis mul Eestis on aga samas olen ka siin palju juurde õppinud.