Portugallased on sõjaks rahvas ning seda on näha siin ringi reisides, enamus (kui mitte kõik) linnu on vanad kindluslinnad. Aga see sõjakus jätkub ka tänapäeval. Teist päeva sajab vihma ja linn on täis vihmavarje. Need ei ole sellised pisikesed vihmavarjud, mida saab kotti pista alati igaksjuhuks kaasas kanda nagu eestlastel. Ei, need on pikad ja elegantsed, mis kaitsevad hästi vihma eest. Ainuke probleem on see, et portugallased kipuvad nende pikkade vihmavarjudega hirmasati vehkima ja oma sõjakust väljendama. Ning muidugi kui kõik inimesed korraga rongist väljudes vihmavarjud lahti löövad siis on päris hirmus. Rahvast on ju palju ja kõik hoiavad üksteise lähedale. Kaitseprille tahaks ette! Ühistranspordis sõites on seda üksteise lähedale pugemist naljakas jälgida. Eestlane läheb teisest inimesest nii kaugele kui võimalik ja tipptunni ajal täituvad bussid-trammid ühtlaselt. Siin on nii, et kõik trügivad ühest-samast uksest sisse ja keegi ukse juurest kaugemale ei liigu, sest muidu pole võimalik pärast välja saada. See omakorda tekitab tohutu tropi mõne ukse ette, samas kui keskelt on metroo tühi. Ning sellist reeglit siin ka pole, et välja tulev inimene enne lasta, igaüks on enda eest väljas ja kui su trügimisoskused on nadid pead lõpp-peatusesse sõitma.
Üks tähelepanek veel, kuna metrood ja rongid on siin vasakpoolse liiklusega aga bussid-autod parempoolse liiklusega siis on kohe arusaada tänaval, mis liiklusvahendit keegi kasutab. Enamasti Lissaboni tänavatel on jalakäijad ka vasakpoolse liiklusega aga kui lähed väikestesse linnadesse, kus metrood ega rongi pole üritavad inimesed paremalt poolt mööda minna.