Nii mis ma siis teinud olen vahepeal? Laisaks muutusin, ei viitsinud kirjutada. Eks ma katsun nüüd tagantjärgi muljetada.

15.12.07 käisime Kaisaga Lissaboni Eesti saatkonnas jõulupeol. Oli äärmiselt meeleolukas üritus, kust lahkusime alles kell 2 öösel. Sõime Eesti ja Portugali toitu segi, jõime jube head Portugali veini ja vahetasime muljeid Portugali ja portugaallaste kohta. Kohal oli ka palju väikeseid blonde lapsi, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, küll aga said sellest aru aga vastasid portugali keeles. Et te teaksite, siis siin on umbes 20 alalist eestlast ja teist sama palju meie suguseid ajutisi. Mitte just eriti palju? Aa, ja siis veel vist 4 vangi.

18.12.07 käisin koos töökaaslastege jõulude puhul söömas. Koht oli urgas, toit halb ja hinnad kallid. Nagu tavaliselt unustasin ma ära, kuidas siin maksmisega asi käib. Nimelt jagatakse arve siin alati täpselt sööjate peale. Ei loe, et võtad odavama prae ja loobud magusast, arve läheb ikkagi võrdselt jagamisele. Mina ullike, säästlik nagu ole, unustan koguaeg ära ja pärast on tänu mulle arved muidugi väiksemad aga mina maksan ikkagi rohkem kui kulutasin. Segane? Ebaõiglane? Aga nii siin tehakse. Nii et tüdrukud, kui tagasi tulen teeme 8s kah nii ja võidab see, kes kiiremini ja kallimaid jooke joob;)

20.12.07 oli meil instituudi jõululõuna, mis kujutas endast püstijala peal rikkalikku buffeed. Meie grupp jõi palju veini ja saabus hilja ning purjakil tööle tagasi. Proffessor oli nimelt juba jõulupuhkusele läinud;) Peale seda panime laboris Bob Marley peale ja mina sain endale värvilise rastapatsi:D

21.12.07 põrutasin Sveitshi (siin ja edasipidi vale õigekiri, ei leia õiget s-i üles). Petri korjas mu lennujaamast üles ja tegi mulle kohe väikese sightseeingu jõuluehteis Zürichus. Järgmisel päeval laenasime jalgrattad (vene mahvjoosnikud laenutavad, tasuta) ja sõitsime veel ringi, sattusime ka fantastilisse kohvi muuseumi. Küll Jacobsoni firma poolt sponsoreeritud aga väga head kohvi sai 30 kr eest juua kui palju jaksasid. Temperatuuri shok oli mulle muidugi jube ja kaua me ratastega kimada ei suutnud.

23.12.07 varahommikul põrutasime rongiga Davosesse. Ühistransport on Shveisis (nagu ka küik muu) jube kallis aga väga väga mugava ja väga väga täpne. Tsiteerides LPd (Lonely Planet): isegi ühe minutiline hilinemine paneb shveitslased pahakspanevalt kulmukergitama. Tore oli see, et pühapäeva hommikul kell 6-7 on trammis ja rongis ka teisi suusavarustuses kodanikke ning keegi ei pahanda kui sa oma laudade ja suuskadega ühistranspordis ringi kooserdad. Peale paari tunnist sõitu jõudsime Davosesse, mis on üks üsna suur suusakeskus. 4-päevane pilet, mille eest saab 4 erinevat mäge tohutute valikuvõimalustega, maksab 2000 kr, mis on tegelikult samapalju kui Slovakkias. Nii et mäepilet polegi eriti kallis, küll aga tuleb kokkuhoida väga majutuse pealt ja väljas söömisest tasub kah hoiduda. Meil oli jube armas kodumajutus koos kahe kassi ja ühe koeraga, otse mäe all, tõstukini 10 sammu:)

23-26.12.07 lauatasime nõrkemiseni ja seda sõna otseses mõttes. Esimese päeva õhtuks olin nii läbi, et kohe mäelt tulles jäin magama, siis käisime pesemas, sõime ja magasime hommikuni välja. Ja jälle mäele.

Slovakkia ja Sveitshi mägede võrdluseks võiks öelda, et Slovakkia mustad mäed on Sveitshi punased ja Sveitshi mustad mäed on sellised, et kui ma alla tulin siis olin ikka väga väga läbi, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ja see kuidas kohalikud sõidavad! Alustavad nad nn. killer lastena, need on lapsed, kes sõidavad suuskadel otse mäest alla, ilma igasuguse pidurdamiseta ja karjudes. Nii alustatakse kohe kui jalad vähegi kannavad. Ja lõpetatakse nii vanana kui on veel turvaline luid murda, nii umbes 60-70-80. Kui enam ei suusata-lauata siis mägede armastus säilib ja matkatakse mäkke ainult kepidega. Aga kui jalad veel ei kanna piisavalt, et suusatada siis on olemas toredad vanaaegsed puust kelgud. Lapsed pannakse sinna soojade tekkide sisse ja siis lükatakse kõrgelt kõrglet mäelt alla mööda jube kitsast ja käänulist kelgu teed. Ükski eesti ema ei lubaks oma lapsel sellistel teedel kelgutada, uskuge mind!

26.12.07 õhtuks saabusime Zürichusse tagasi. Siis lihtsalt chillisime. 27-30.12.07 ronisime mäkke koos keppidega vana inimestega, käisime väikesi lapsi pungil loomaaias, sõitsime Zürichu järvel paadiga. 31.12.07 oli Zürichus traditsiooniline Vana Aasta ärasaatmispidu järve ääres. Tohutu hunnik rahvast kogunes kokku, erinevad baarid ja söögikohad panid oma letid üles ja algas meeletu söömine ja pidutsemine. Muidugi kõigel oli oma hind ja kiirsöök ning papist tassis hõõgvein maksavad Zürichus sama palju kui Eestis või Lissabonis hea restoranieine ja vein. Kuid fun oli ikkagi. Täitsa naljakas oli kuidas muidu nii ontlikkud sveitshlased muutuvad üheks õhtuks laaberdajateks ja läbustajateks. Muidugi kogu üritusel oli ka oma eesmärk, peale südaööd lasti järve kohal nii uhke tulevärk lendu, et sellist polegi kunagi veel näinud. Ilus aga prrrrr külm oli kah. Hommikul kell 9.45 oligi juba mul lend Lissaboni.

Kui te arvate, et mul siin nüüd hirmus soe on siis eksite. Ausaltöeldes on väljas kah soojem kui meie ilma kütteta kõledas korteris. Aga noh selle jaoks mu vanemad mind ju tegelikult kogu elu jube külmas Kadaka psti majas ju treeninud ongi. Vähemalt ei ole mul jääd toanurgas:P

Pilte sai nüüd vähem üles kui oleks tahtnud aga loodame, et Petri paneb varsti oma pildi küljelele üles. http://picasaweb.google.com/petrijaan

Kalli-kalli kõigile ja peatse kohtumiseni!