Seekord tahan vähe töisemat juttu muljetada ning seda rohkem oma eriala pealt, nii et kui igavaks läheb jätke lugemata:)
Siinne tasustamine teadusvaldkonnas on üsna kummaline. Minu laboris töötavatest 7st inimesest 1 on ainult instituudis palgatöötaja ning sedagi ainult 5 aastat kestva lepingu alusel. Ülejäänud on kõik tööl stipendiumite alusel. 1 doktorant ja 4 post-doki. Ning siis on veel üks tüdruk, kes on aastase lepinguga laboris tellimustöid e. servicit tegemas. Kõik variandid on kiiksuga. 5 aastase lepingu puhul peaks peale 5 aastat teoorias saama jääda tööle alalise lepinguga aga selle asemel insituut nimetab ametiposi nimetuse vähe ümber ja jälle 5 aastase lepingu peale. See aga tähendab seda, et oma ametipostil sa ei tõuse ehk karjääriredelil ronimist ei toimu. 1 aastase lepinguga tüdruk on eriti õnnetu. Nimelt kui sa oled sellise lühikese lepinguga saad küll edasi oma lepingut pikendada iga aasta aga see tähendab, et alates teisest aastast hakkad maksma ise oma sotsiaalkindlustust, mis on üüratu. Antud juhtumil peaks tüdruk maksma oma 500 eurosest palgast iga kuu 200 euri. Eile lõppes tüdrukul leping instituudiga ning ta teatas professorile, et kui ta palgatõusu ei saa pole tal mõtet ainult autosõidu raha eest tööle enam tulla. Täna teda polnudki aga esmaspäeval tulevad tähtsad proovid, mida ainult tema oskab analüüsida. Nii et nüüd peab murduma kas instituut või kohusetundlik töötaja.
Doktorantide ja post-dokide elu pole ka kerge. Nimelt tohivad nad saada korraga ainult ühte stipendiumi, mis ei ole eriti suur. Samal ajal ei jookse neil tööstaaz ehk pensionile mineku aeg kaugeneb ning ka pangalaenu võtmine on äärmiselt keeruline. Samuti pead sa pidevalt võoitlema, et ikkagi stipendiumi saada. Kõigepealt kandideerid sa 4aastasele stipendiumile, et saada doktorantuuri. Seejärel kui soovid teaduses jätkata klassifitseerud sa post-dokina ning saad kandideerida 2x4aastasele stipile. Peale seda? Peale seda on jamasti, sest tööpuudus on suur, doktorikraadiga inimesi palju palju ning lootus erialast tööd saada väike.
Üle 10 aasta tagasi oli Portugalis vähe doktorikraadiga inimesi, isegi õppejõude seas. Siis toimus muudatus, EU hakkas tugevalt toetama doktorante, kehtestati seadus, et ilma doktorikraadita ülikoolis õpetada ei saa. Ja tulemus? Nüüd on siin liiga palju üle klassifitseeritud inimesi, kellel on raske leida tööd. Ma ei tea kuidas on lood Eestis, sest tundub, et mul oli oma töökohaga ikka väga vedanud. Ilmselt oleme veel praegu selles seisus, kus EU lahmib teadusesse raha sisse, ülikoolid produtseerivad meeletus hulgas kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid ning me kõik loodame leida Eesti Nokiat. Kuid tõesti, kas on vaja meile nii palju magistreid ja doktoreid? Kas neile on piisavalt töökohti? Minu meelest praegune Eestis esinev trend – alla 30aastased doktorid – ilmselt triivib meid samasse punkti Portugaliga. Kuid kas me ei olegi mõnes mõttes päris sarnased? EU ääremaad, kõige idapoolsem ja kõige läänepoolsem riik.
Siinne tasustamine teadusvaldkonnas on üsna kummaline. Minu laboris töötavatest 7st inimesest 1 on ainult instituudis palgatöötaja ning sedagi ainult 5 aastat kestva lepingu alusel. Ülejäänud on kõik tööl stipendiumite alusel. 1 doktorant ja 4 post-doki. Ning siis on veel üks tüdruk, kes on aastase lepinguga laboris tellimustöid e. servicit tegemas. Kõik variandid on kiiksuga. 5 aastase lepingu puhul peaks peale 5 aastat teoorias saama jääda tööle alalise lepinguga aga selle asemel insituut nimetab ametiposi nimetuse vähe ümber ja jälle 5 aastase lepingu peale. See aga tähendab seda, et oma ametipostil sa ei tõuse ehk karjääriredelil ronimist ei toimu. 1 aastase lepinguga tüdruk on eriti õnnetu. Nimelt kui sa oled sellise lühikese lepinguga saad küll edasi oma lepingut pikendada iga aasta aga see tähendab, et alates teisest aastast hakkad maksma ise oma sotsiaalkindlustust, mis on üüratu. Antud juhtumil peaks tüdruk maksma oma 500 eurosest palgast iga kuu 200 euri. Eile lõppes tüdrukul leping instituudiga ning ta teatas professorile, et kui ta palgatõusu ei saa pole tal mõtet ainult autosõidu raha eest tööle enam tulla. Täna teda polnudki aga esmaspäeval tulevad tähtsad proovid, mida ainult tema oskab analüüsida. Nii et nüüd peab murduma kas instituut või kohusetundlik töötaja.
Doktorantide ja post-dokide elu pole ka kerge. Nimelt tohivad nad saada korraga ainult ühte stipendiumi, mis ei ole eriti suur. Samal ajal ei jookse neil tööstaaz ehk pensionile mineku aeg kaugeneb ning ka pangalaenu võtmine on äärmiselt keeruline. Samuti pead sa pidevalt võoitlema, et ikkagi stipendiumi saada. Kõigepealt kandideerid sa 4aastasele stipendiumile, et saada doktorantuuri. Seejärel kui soovid teaduses jätkata klassifitseerud sa post-dokina ning saad kandideerida 2x4aastasele stipile. Peale seda? Peale seda on jamasti, sest tööpuudus on suur, doktorikraadiga inimesi palju palju ning lootus erialast tööd saada väike.
Üle 10 aasta tagasi oli Portugalis vähe doktorikraadiga inimesi, isegi õppejõude seas. Siis toimus muudatus, EU hakkas tugevalt toetama doktorante, kehtestati seadus, et ilma doktorikraadita ülikoolis õpetada ei saa. Ja tulemus? Nüüd on siin liiga palju üle klassifitseeritud inimesi, kellel on raske leida tööd. Ma ei tea kuidas on lood Eestis, sest tundub, et mul oli oma töökohaga ikka väga vedanud. Ilmselt oleme veel praegu selles seisus, kus EU lahmib teadusesse raha sisse, ülikoolid produtseerivad meeletus hulgas kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid ning me kõik loodame leida Eesti Nokiat. Kuid tõesti, kas on vaja meile nii palju magistreid ja doktoreid? Kas neile on piisavalt töökohti? Minu meelest praegune Eestis esinev trend – alla 30aastased doktorid – ilmselt triivib meid samasse punkti Portugaliga. Kuid kas me ei olegi mõnes mõttes päris sarnased? EU ääremaad, kõige idapoolsem ja kõige läänepoolsem riik.
4 comments:
suhteline värk. õppivaid inimesi ei saa liiga palju olla, kui just inimene ei arva, et kraad temast guru teeb.
jah aga selles asi ongi, kui sul on doktorikraad siis saa ootad midagi enamat kui supermarketis müüja kohta. Aga arusaadav on see, et kõiki neid doktoreid ei saa ju ülikoolid ja muud teadusasutused üleval pidada. Lihtsalt siin on tunda, et on toimunud üleprodutseerimine ja nüüd käib hirmus trügimine ja võitlemine.
Minu meelest Eestis alles hakkab raha vaikselt teadusesse jooksma - enne oli see pea olematu. Samas saab Portugalis iga doktorant stipendiumi, mis on 1000euri kuus - Eestiga võrreldes enam kui kaks pool korda rohkem - seega motivatsiooni esialgu on, et doktoriks püüelda. Siiski sellega olen nõus, et edasi on suhteliselt raske hakkama saada, kuid ka näiteks Šveitsis saab selgelt enamus doke ja post-doke raha mingitest väljast poolt rahastatavatest stipendiumitest või projektidest. Kuna keegi aga palkadest rääkinud ei ole, siis järelikult ollakse nendega rahul. Järelikult on asi suuresti ka proffessorites (ja töölistes) - kui hästi suudavad nad stippe omale hankida... samas pole mul aimu, kuidas on lood siin maksudega.
Post a Comment