Väikesed salakavalad hispaanlased. Ok, nad ei räägi inglise keelt ja teevad sulle ettepaneku, et räägime portugali keeles. See on igati viisakas ju siin Portugalis elades rääkida portugali keeles. No nii, ja siis ma pursin oma nn. portugali keelt kuni ma taipan, et teinepool räägib ju mugavalt hispaania keeles ja minu portugali keel meenutab kah pigem hispaania keelt.

Lubatud Angola Capoeira näide

Lissabonis Rossios on liuväli!!!! Muss möllab ja jää püsib vaatamata temperatuurile 20 C. Millegi pärast pole aga eriti populaarne. Olime ka alguses Kaisaga äärmiselt elevil aga siis selgus, et laenutada saab ainult hokiuiske, 20 min kaupa ja ilgelt kallis on ka. Aga kui meil siin talve igatsus väga suureks läheb siis ilmselt ükskord teeme selle nalja ära ka. Ma arvan, et isegi hokiuiskudega teen ma uisutamises küll portugallastele ära, mis siis, et nemad teevad mulle capoeira, surfi, proteoomika ja portugali keelega pidevalt ära:D

Meie möödunud nädalavahetus on näha vidolõigul. Käisime nimelt capoeira workshopil. Oli äärmiselt põnev aga samas lisaks füüsilisele pingutusele ka vaimselt väga-väga raske üritus. Aga ellu jäime, kuigi minu jalatallad on küll läbi. Tänapäeva linnainimene pole ju harjunud paljajalu olema. Tulemus on see, et mul on väikeste varvaste all kohutavad haavandid, mis valutavad. Mõtlesin shokina pildi neist siia laadida aga siis otsustasin, et see poleks esteetiliselt just mitte eriti ilus. Parem nautige Capoeira videot. Öömust rastapatsidega mees, kes alguses koguaeg mängib on meie professor Sapo. Workshop oli tema korraldatud aga õpetajateks oli Mestre China ja Mestre Betao. Lihtsalt, et teile mingit ülevaadet anda capoeira hierarhiast - õpetajad on professorid aga eriti tegijad on Mestred ja sinu professori Mestre on ka sinu Mestre. Igatahes jube kastisüsteem. See mida videol näete on traditsiooniline Capoeira, s.t. mäng toimub püsti ja on kiire. Kui mahti saan laen hiljem ka Angola Capoeirast lõigu üles (nett on lihtsalt niiiii aeglane ja tahaks magama minna). Angolat mängitakse aeglaselt ja madalal aga on rohkem selline jõu ja ilu numbrite demonstreerimine.

Love is the air.......jne. See on siis Portugali varant moodsast kunstist, püstitada keset keskväljakut armastust kuulutavad monumendid. Imelik, sõbrapäev on ju mägede taga? Õhtu valgustuses on tegelikult isegi äge.

Eile õhtul sattusime pool kogemata jube ägedale peole Teatro Sao Luiz talveaias. Kujutas enndast ühe festivali lõpupidu ja oli tasuta. Algama pidi kell 23.00 aga kuna see on ju portugal siis algas kava pihta alles kell 01.00, mis ei oleks midagi erilist olnud kui lihatsalt viimasteks esinejateks olid lapsed, kes tulid lavale kell 04.00! Nende etteaste oli ka selline, et ma ei saanud mitte jätta tõmbamata paralleele tänapaäevase orjapidamisega. Pisikesed mustad lapsed võdistasid end tänapäevase Aafrika diskomuusika järgi pool tundi, nii et hing oli paelaga kaelas. Kõige selle juures olid nende vanemad ja treenerid äärmiselt rõõmsad aga laste nägudel oli tõsine pingutus. Eestis tekkis skandaal kui väikesed lapsed esinesid ebasündsas riietuses ja liiga hilja mingil pidulikul õhtusöögil, no teate eilne vaatepilt oli kindlalt hullem!

See selleks, muidu oli pidu uhke, panen paar pilti ka üles, esinejates, kes polnud alaealised ja ärapiinatud. Eriti vahva oli kui Ukrainlased esinesid, kohe kodune soe tunne tekkis:) Ning muidugi tumedanahalised, täiesti arusaamatu kuidas nad oma keha suudavad liigutada, Ning argentiinlased, kui ilusti nad laulsid.

Argentiina lauljad ka, specially isale pühendatud, kuna ma tean, et sellised asjad Sind külmaks ei jäta!

Teate ikka, et teil seal Eestis ühte fantastilist batoonikes müüakse? Vana Tallinna martsipanibatoon, mmmmm. Käin vaikselt nurga taga laboris käekotist pugimas:)Kui külla tulete siis palun kastitäit!

Eestlaslikult tunnen ma endiselt ebamugavust igasuguse põsemusindusega. Mina ei saa aru mis värk on neil lõunamaalastel selle musitamisega. Ja portugallased, kes ometigi meenutavad kohati oma nukrameelsuse ja suhteliselt vaiksema loomusega enam põhjamaalasi kui ükski muu lõunamaa rahvus? Võiks arvata, et nad hoiavad end selle musitamisega rohkem tagasi? Noh natuke vist hoiavad, musitatakse ainult võõraid või siis kui pole ammu kohanud või kui pidu on. Argipäeval ei ole tarvis tööl kõiki musitada. Aga ikkagi on kohati ebameeldiv. Minu meelest vahetevahel kasutatakse olukorda lihtsalt ära. Täna saime Kaisaga mõlemad kuidagi eriti märja musi ja rõveda musi. Sellepärast ma ilmselt häiritud olengi. No ma ei tea, lähedaste ja armsate inimestega võib ju musitada aga miks on vaja võõraid musitada? Ilmselt jääb see mulle alatiseks mõistatuseks, ei ole mulle ju eriti külge hakanud ka Eestis leviv kallistamis mood. Iga kord küll ei viitsi kõiki sõpru kallistada. Erilistel puhkudel ainult. Olen Eestlane, individualist ja uhke selle üle. Musitage ja kallistage kui palju tahate, minu jaoks on see ikkagi erilisel puhul väljenduv õrnushoog. Kirjaviisilised kallid ja musid teile, mis ei tungi teie privaatsesse tsooni, pole märjad ja ei tekita ebameeldivat tunnet!

Eile käisin esimest korda ujumas ujulas. Tahtsin minna ülikooli ujulasse, mis on olümpia nõuetele vastav, 25 m ja 50 m basseinidega. Aga nagu ikka siin oli see meeletult keeruline. Esimene kord pead sa tegema 10 min proovi ujumist. Seejärel pead saama kontorist paberi, mille täidad, tooma pildi, isikut tõendava dokumendi, 20 euri kaardi jaoks ja siis peale mingit aega, kui sa oled oma kaardi kätte saanud on iga ujumiskord 2-3 euri. Loomulikult on proovi ujumiseks ja paberite täitmiseks omad ajad, mis ei kattu. Aga mina tahtsin kohe minna ujuma! Mitte paari päeva pärast. Õnneks selgus, et kesklinnas, otse Rossios on maja katusel avalik ujula. Maksad 4 euri ja astud sisse millal tahad, pole vaja mingeid tervisetõendeid ega dokumente. Koht on muidugi väga punk aga puhas. Saunu pole aga selle eest on bassein nii kuum, et iga otsa järel ma hingeldasin kohutavalt. Hea südamekoormus trenn ning hea koht kuhu talvel sooja minna;) Kui ma ei ole veel maininud, siis siin on päris külm. Meie korteris pole küttesüsteemi ja öösel magan kolme tekiga, pidshaamas (norige nüüd, mai oska seda sõna kirjutada:P), salli ja sooja kampsuniga. Päeval kütab päike niipalju, et võid T-särgis käia ja ilmselt isegi rannas hea tahtmise korral peesitada aga õhtul on mul hea meel, et mul on mu talvemantel ja saapad siin.
Beijos ja mõnulege oma kesküttega tubades villastes sokkides!!!

Tuli meelde, et olen ilmselt unustanud välja kuulutamata, et 21.12.07-01.01.08 on Lissabonis vaba minu tuba, kui kellegil on soovi tulla Lissaboni jõule veetma ja uut aastat vastu võtma. Selline sõbralik pakkumine, kuna üüri ju maksan ikkagi ja tuba seisab kasutuna (ei taha mingit tasu selle eest, kohukesi vbl:)). Kui ise ei soovi siis pakkuge mõnele toredale sõbrale. Ajastus vbl kehva aga ma usun, et vana aasta ära saatmise melu võib siin äge olla ja korter on üsna kesklinnas. Mis ma ise teen? Lähen Sveitshi!!! Lumelauatama!!! Surfamast otse lumelauatama, ma olen lihtsalt nii vaimustuses sellest aastaaegade järsust vahetumisest. Järgmised jõulud Austraaliasse, tõesõna pole midagi ägedamat kui tulla rannast ja minna jõulushoppinguid tegema. Kuigi ilmselt iga aasta ikka nii ei tahaks ka. Jõulud võiksid ikkagi ju lumised olla!!!

Käisin just poes ja ostsin 2 head veini ja rohkem kui üheks söögikorraks toitu. Arve 10 euri! Kusjuures toit on siin kallim kui Eestis. Vein on lihtsalt niiii odav. Eestis läheks mul ainult 2 veini 10 euri maksma. Mida järeldab Liisa sellest? Et korvata toidu kallidust tuleb lihtsalt rohkem veini juua!!!

Portugallased on sõjaks rahvas ning seda on näha siin ringi reisides, enamus (kui mitte kõik) linnu on vanad kindluslinnad. Aga see sõjakus jätkub ka tänapäeval. Teist päeva sajab vihma ja linn on täis vihmavarje. Need ei ole sellised pisikesed vihmavarjud, mida saab kotti pista alati igaksjuhuks kaasas kanda nagu eestlastel. Ei, need on pikad ja elegantsed, mis kaitsevad hästi vihma eest. Ainuke probleem on see, et portugallased kipuvad nende pikkade vihmavarjudega hirmasati vehkima ja oma sõjakust väljendama. Ning muidugi kui kõik inimesed korraga rongist väljudes vihmavarjud lahti löövad siis on päris hirmus. Rahvast on ju palju ja kõik hoiavad üksteise lähedale. Kaitseprille tahaks ette! Ühistranspordis sõites on seda üksteise lähedale pugemist naljakas jälgida. Eestlane läheb teisest inimesest nii kaugele kui võimalik ja tipptunni ajal täituvad bussid-trammid ühtlaselt. Siin on nii, et kõik trügivad ühest-samast uksest sisse ja keegi ukse juurest kaugemale ei liigu, sest muidu pole võimalik pärast välja saada. See omakorda tekitab tohutu tropi mõne ukse ette, samas kui keskelt on metroo tühi. Ning sellist reeglit siin ka pole, et välja tulev inimene enne lasta, igaüks on enda eest väljas ja kui su trügimisoskused on nadid pead lõpp-peatusesse sõitma.
Üks tähelepanek veel, kuna metrood ja rongid on siin vasakpoolse liiklusega aga bussid-autod parempoolse liiklusega siis on kohe arusaada tänaval, mis liiklusvahendit keegi kasutab. Enamasti Lissaboni tänavatel on jalakäijad ka vasakpoolse liiklusega aga kui lähed väikestesse linnadesse, kus metrood ega rongi pole üritavad inimesed paremalt poolt mööda minna.

Minu nädalavahetus

Reede hommikul 7:45 sain töökaaslastega töö ees kokku. Seejärel sõitsime 2 tundi ummikus tagasi Lissaboni poole, professori koju. Seal istusime ümber professori autosse. Vahemärkus: professoril on teenija, kes hoiab ta kolme väikest last, ilmearmas kass ja koer. Järgnes sõit linnast välja, kell 12 olime Figuera de Foz linnakeses kus sõime 2 tundi lõunat. Seejärel suundusime professori suvemajja, mis oli samas linnakeses ja järgnes 5 presentatsiooni meie grupi liikmetelt. Kogu sessioon lõppes kell 20:30. Suundusime sööma, otsisime tulutult 2 h professori lemmik söögikohti, mis olid kas suletud või leidmatud. Lõpuks maandusime õllekas, kus sõime võileiva ja jõime õlle. Magama kell 24:00 ja külmetasin terve öö, sest olime 100 km rohkem põhjas kui Lissabon ja kütet majades siin enamasti pole.
Laupäeva hommikul kell 6:45 äratus, 7:30 väljasõit Aveirosse, kuhu maabusime 8:45. Algas 4th Annual Meeting of the Portuguese Proteomics Network (ProCura) and 1st meeting of the Portuguese National Mass Spectrometry Network (RNEM). Oli põnev, peale lõunat otsustasin väheke linna ka vaadata, mõned pildid:



Nagu Veneetsia! Kuigi pole Veneetsias kunagi käinud aga nii nad Aveirot reklaamivad. Linn oli kunagi olnud tähtis mereäärne kaubasadam aga 1500 midagi tuli tormiga liivavall ette ja merega ühendus kadus. Et taastada kaubavahetus ehitati linna kanalid, mis annavad Aveirole üsna kummalise ilme, meenutab rohkem Hollandit või itaaliat kui Portugali linnakest. Lisaks sellele on linnas äge tudengielu ning Portugali kohta väga tihe jalgratta liiklus. Nii, need pildid ja jutt linna kohale on mu isale. Kuna ma kategooriliselt keeldusin sinna linna eelmine nädalavahetus minemast siis on see natuke nagu korvamine. Kahetsen, lõunapausi ajal ei jõudnud seda linna nii nautida nagu oleks võinud teha Teie seltsis!
Igastahes kui ma 3 tunni pärast tagasi konverentsile jõudsin olid mu kolleegid parasjagu mures mu pärast. Paanika! Seda tuleb portugallaste kohta öelda, et nad on seltskonna inimesed ja igasugust seltskonnast eraldumist peetakse kummaliseks ja mitte soovitavaks. Nii et hoiame kõik kokku ja teeme kõike koos!
Konverents lõppes kell 19:30. Seejärel läksime suurema seltskonnaga sööma. Kuna seltskonnas oli portugallasi ja välismaalasi pooleks toimus huvitav jagunemine, portugallased ühte lauaotsa ja võõramaalased teise. Aga seda olen ma tegelikult juba ennegi märganud, et vaatamata oma suhteliselt heale võõrkeelte oskusele ei meeldi portugallasele rääkida muus keeles kui portugali keeles. Pärast õhtusööki läksime ühiselt portugallastest kihavasse iiri bubisse!
Pühapäeval äratus kell 8:00, konverents kella 9:30-13:00. Lootus, et nüüd saab koju tuli maha matta kui meie professor otsustas, et vaatamata meie täis kõhtudele tuleb tal kindlasti veel ühes kallis restoranis einestada. Ja võtsime tee ette Mira randa, kus juba eelmine nädalavahetus käidud. Lõuna oli muidugi vaimustav, karbid ja kalakesed aga hind oli ka vaimustav:P Sujuvalt kulges lõuna peale taas 2 tundi ja Lissaboni jõudsime alles kell 19:00. Toonitan - see oli kõik toimus nädalavahetusel!
Ja nüüd on mul olnud äärmiselt kehva nädal, kus kõik viltu veab. Alustasin oma täisti iseseisvaid eksperimente ja ma olen klassikaline labori õudusunenägu. Kui ma enne imestasin vahel, kuidas selliseid inimesed üldse laborisse tööle võetakse siis praegu olen ma ise käpard kuubis! Ja ma ei liialda, loodame, et ma laborit õhku ei lase! Lohutan ennast sellega, et nädalavahetus on tegelikult vahelt ära jäänud ja ehk olen lihtsalt väsinud.
Palju päikest ja sooja teile minu poolt! Beijos!!!

Egas midagi, igale heale asjale tuleb ükskord lõpp ja ilmselt ka soojale ilmale siin.

Sõin just ühe oravakese kommi ära ja tekkis küsimus, kas oravakeses polnud mitte kunagi pähklitükke? Nüüd on mingi krabisev saepuru sees. Kas kogu oravakese mõte polegi mitte pähklites? Ilma pähkliteta on ju lihtsalt mingi pralineekomm? Ja kes ostis Kalevi ära? Äkki saaks Kalevi kvaliteedi nüüd ka tagasi?

Täna käisime esimest korda surfamas ja see ei jää viimaseks!!!! Peab ütlema, et see on ikka märksa keerukam kui võiks arvata ilusate surfifilmide ja reklaamide põhjal. Aga ka õppimine oli väga fun. Alguses on tegemist, et kõhuli laual üldse tasakaal kätte saada ja kui laine tuleb lauale püsti jääda. Kuigi kahele jalale püsti veel ei saanud sain mitu lainet kätte ja pooleldi püsti ka! Natsa kiitlen, sest olin enne ikka mures ka, et saan äkki lauaga pähe ja upun ära. Aga näe, isegi ühtegi vigastust pole, mis minu puhul on haruldane:D Ja külm polnud ka, isegi palav hakkab kalipsoga. Ma usun, et nüüd on hammas verel ja purilaud tuleb ka Eestis käsile võtta!
Mariane hängib meil siin ka koos oma emaga. Reisisid pool Portugali läbi ja nüüd puhkavad meie juures. Ja järgmine nädala on vanemate nädal. 2 portsu koos õdedega tuleb korraga! Päris tihedaks läheb! Õnneks on neljapäev vaba - hingedepäev ja reede on siis loomuliknädalavahetuse pikendus. Sõidame põhja veinikeldritesse ja minu isa teades kirikutesse ja lossidesse. Ööbime põõsa all ja tülitseme korralikult autojuhtimise, peatuste ja teeleidmise üle:P

Kas teile ei tundu vahel, et töötamine naiste kollektiivis on märksa keerulisem ja pingelisem kui kollektiivis kus on rohkem mehi? Üldiselt ma olen feminist aga kui sind übritsevad peamiselt naised on tihti õhk elektrit täis ja iga hetk võib mingi draama plahvatada. Meil on siin imekena nais-professor. Ta on 40-50, nooruslik ja oma alal pädev aga ta on kuratlikult kaval. Alati kui ma suhtlen temaga tunnen, et ta manipuleerib minuga. Ilmselt poleks asi nii hull kui (nais)kolleegid ei dramatiseeriks asja üle. Nende sõnul on professor üks kohutav manipuleerija ja käsutaja. Ja nad kardavad teda, tema pärast arvutatakse om töötunde ja istutakse kohal, et aeg täis saaks. Kolmel tüdrukul on stressist lausa tervishädad, ühel maohaavad vist ja anoreksia, teised kaks neelavad lihtsalt peotäite kaupa erinevaid tablette igapäev – vot sulle lõunamaist töötempot! Mul hakkas ka praegu magu valutama – stress? Ei mind tegelt see terrorism siin nii väga ei kõiguta, minu meelest pingutavad mõlemad pooled üsna üle ja kaks meessoost kolleegi on suhteliselt rahulikud selle naiste draama kõrval. Mind puudutab asi praegu ainult nii palju, et professor ei luba mul oma proovidega tööd teha. Ja natsa imelik on enne viit töölt ära minna, kuigi ma tulen enne üheksat ja mulle ju põhimõtteliselt ei maksta?!
Jaa minu elu ikka erineb tavalisest Erasmus tudengi elust: portugali keele tunnis pidi igaüks rääkima oma päevaplaanist. Keskmine Erasmuslase päev: kell 12 ärkavad, söövad hommikusööki/lõunat, kell 14 on loeng, mis enamasti ära jääb. Kell 18 on portugali keel 2 korda nädalas ja õhtul on Erasmus pidu!!!!!! Aga ega ma ei kadesta ka. Tunnen, et siinoldud ajast on juba peale ühte kuud kasu olnud. Nii töises mõttes kui ka muus mõttes. Hindan palju enam kõike mis mul Eestis on aga samas olen ka siin palju juurde õppinud.

Lubatud viide Petri pildilehele: http://picasaweb.google.com/petrijaan

Mariane on siin ja me saime nii palju Eest klatshi! Tore! Jutustasime poole ööni ja meil on nüüd vägevad musta leiva varud, külmkapis ja sügavkülmas ka! Hüvasti Saksa rõve konservleib! See kõlab nagu Kreisiraadio aga Must Leib on ülekõige!

Endiselt on jube soe, kõik kohalikud kurdavad aga meie, põhjamaalased oleme õnnelikud. Nädalavahetusel tuleb rannalaks, sest ega seda õnne enam kauaks ei saa jätkuda, kohalikud ennustavad pidevalt vihma ja külma tulekut, brrrrr.
Kuidas meil siis läheb? Eelmine nädalavahetus käisime loomaaias, peaks siia ka pilte üles laadiama aga ei viitsi. Petril on picasawebis üleval, üritan lingi siia panna. Väga ilus loomaaed on, isegi anti-loomaaiasõpradele soovitan.
Rannas käisime, sõitsime rongiga 1 tund linnast välja, Cascaisi ja sealt saab tasuta rattaid laenata. Ratastega sõitsime 8 km linnast välja vingesse surfiranda. Lained olid nii võimsad, et kiskusid mu pikali ja vedasid mööda kallast edasi, jube abitu tunne, lapsi siin küll ujuma ei laseks.
Mina käin vapralt capoeiras, vaatamata sellele, et kõik lihased pidevalt valutavad ja hirmus peksasaanud tunne on - tõesti inimesed, ärge tehke treeningutes pause, see maksab kätte!
Üks päev tuli vist esimest korda koduigatsus peale aga see on ka loomulik, 1 kuu on maksimum, mis olen kodust ära olnud. Nüüd on juba üle kuu ära oldud. Tore on see, et perekond tuleb varsti ja muidugi Mariane, keda ma arvatavasti eriti ei näe, sest tal on mega-supper-hõivatud reisiplaan.
Ok, töö vajab tegemist aga palun, kirjutage mulle! Igatsen!

Meil on siin kuumalaine, 28-29C. Nädalavahetusel olime kõik kolm päeva erinevatel praiadel. Lisan pilte hiljem. Aga praegu olen hirmus vaimustuses caiproeirast. Käisin eile esimest korda tunnis ja see oli nii äga. See ei ole lihtsalt sport. See on tants, see on rütm, see on muusika, see on laul, see on teine kultuur. Lisaks füüsilisele koormusele õpib caiproeiraga ka kordinatsiooni, rütmi, kummalisi pille ja portugali keelseid laule. Eile kui ma tagusin seal rütmi ja üritasin laulda samal ajal, siis ma mõtlesin, et ma olen nagu Eno mudilaste lauluringis. Aga see oli selline positiivne tunne. Treener on ka hästi lahe. Süsimust, rastapatsidega, meeletult heatahtlik ja sõbralik. Caiproeira hüüdnimi on sapo e. kärnkonn. Igastahes hakkan nüüd hästi palju harjutama hundiratast ja kätepeal seismist, kumbagi pole ma kunagi osanud ja pole ka kunagi tahtnud eriti osata aga nüüd on tunne, et on aeg:) Oleme näinud rannas ja pargis kuidas inimesed harjutavad caiproeirat, otsustasime Kaisaga, et hakkame ka nüüd rannas "võitlemas" käima.
Muid uudiseid? Avastasime häasti laheda portugali bändi, kahjuks laulab ainult inglise keeles - The Gift, aga väga grunge on. Leidsime ägeda baari, mis on turisti tänaval aga ainult kohalikud oskavad sisse minna, sest see on nagu kellegi korter. Aga väga chill koht. Glämmi sõpradele - leidsin Dolce ja Gabbani poe (vist kirjutan valesti?), mis on nii suur nagu H&M, sisse ei julgenud minna, sest pood oli tühi aga kindlasti teeme tiiru kui mõni teist moehulludest mulle külla tuleb. Käisin kohalikus joogas, mis oli väga erinev sellest, mis ma Eestis teinud olen. Oktoobrikuus toimuvad iga laupëv kell 10 tunnid pargis, nii et on põhjust reedeti varakult magama minna;) Aga muidu - tore oleks kui saaks eestlasliku töötempo siia eksportida, sest nad on ikka jube aeglased. Ja see ei ole ainult mina kes kaebab. Ka kohalikud kaebavad, näiteks ametnike aeglase tempo üle. Tempo kiirendamiseks on siin palju automaate, kõik piletid ostad automaadist, margid ja ümbrikud automaadist, metroopeatuses saad isegi sooja toitu automaadist. Kuid siiski tuleb palju järjekorras seista ja tööl ma kogu päeva ootan, loodetavasti hakkan varsti oma projekti kallal töötama ja saan ise oma aega planeerida.
Ning vastupidi - tahaks selle kliima ja sõbralikkuse Eestisse importida. Igastahes saadan Teile palju päikest, energiat ja positiivseid mõtteid!

Olen unustanud oma siinse telefoninumbri kõigile andmata. See on +351 965426612 ja Eesti number on kuni 24.veebruar 2008 kinni, nii et kui tahate mulle näiteks sünnipäeva tervitust saata siis on teil olemas number kuhu sms saata:)
Muuseas, kas teil on reede vaba? Meil on:P ja tore on see, et toetudes minu targale kalendermärkmikule (tänud Ursile) on Portugalis vist kõige rohkem pühasid Euroopas. Järgmine vaba pëv on juba 1. november!
Kalli-kalli ja ärge pahandage, kui ma väga palju isiklikke maile ei saada, interneti juhe on meil korteris defitsiit ja tööl ei ole eriti viisakas isiklikke asju ajada;)

Lissaboni kitsad tänavad, vanad trammid ja Eesti turistid;)

29.09.2007

Esimene Lissaboni nädal peaaegu seljataga. Töö võtab ikka võhma taäiesti välja ja tundub, et mul siin sellist chilli Erasmus olemist ei tule. Kui sa käid ikka 9-17 tööl siis eriti ei jaksa enam õhtul pidutseda inimestega, kes ärkavad kell 12 ja kellel on ainult paar loengut nädalas. Õnneks on minu sõbrad siin ka kõik sellised rahulikud ja tahavd niisama elu nautida. Nii et mööda ööklubisi ei pea trallima. Olen juba üles leidnud kõik oma Azorese sõbrad, poolakatega kohtusime Algarves ja tõime nad Lissaboni (nemad õppivad Coimbras), hollandi tüdruku Mirthaga käisime kesklinnas kolmapäeval söömas, saksa tüdruku Juliaga käisime eile fadot ühes lahedas tsirkusekooli kohvikus kuulamas ja saksa poisi Mathiasega saime täna linnas peale kohalikku kirbuturgu kokku.
Tööst nii palju, et praegu on igav: loen päevad läbi. Eile sain esimese ülesande: kontrollida ühe pumba tööd. See oli pump, millega me igapäev TFTAKis tegemist teeme – masterflex ja seega oli päris lihtne töö. Loodetavasti järgmine nädal saan ka vähe vastutusrikastema tööde peale.
Pangakaardi tegemisest – liiga keeruline, sa pead sada paberit hankima, isegi kohalike jaoks on see jube keeruline. Üritan ilmselt ilma hakkama saada.
Transpordi kuukaardist – ootasin kuni eilseni tudengikaarti aga loomulikult on see asutus, kus kuukaarte teha nädalavahetusel kinni.
Kokakunstist – halvad lood, sööme üsna kehva toitu, kuidagi ei suuda siin head toitu teha. Võõras köök, võõrad toiduained, võõrad köögiriistad.

30.09.2007

Eile jäi poolikuks, kuna hakkasime just õhtust sööma ja peab ütlema, et ületasime ennast. Tegime magusat kartulit tsukiiniga ahjus ja see oli imemaitsev. Nii kahju, et Eestis maguskartulit pole müügil. Äkki saaks kasvatada?
Õhtul käisime veel väljas, mingis väikses laohoones elektroonse muusika peol. Portugali bänd Space boys esines, pidi kuulus olema aga rahvast oli vähe ja sellest tingituna pileti hind langes ajasJ
Ilmast – kõik 2 nädalat on ilus ilm olnud, soe ja päikseline aga eile keeras ära, hommiku tibutas veits aga õhtupoole hakkas kallama. Täna on vist sama ja homme jälle ilus. Tööinimeste rõõmud! Tuleb endale kummikud ja vihmavari ilmselt hankida!
Varastest – tuli välja, et siin tasub ettevaatlik olla. Kolmapäeva õhtul kui me Mirthaga söömas käisime varastati Petri kott ära. Me istusime väljas ja kott oli meie kahe vahel, laua all. Täpset aega kui kott läks me ei suutnudki tuvastada aga arvatavasti juhtus see siis kui üks mees tuli lilli müüma, ta oli üsna pealetükkiv ja meie kõigi energia ning tähelepanu kulus talle ei ütlemise peale. Ilmselt siis see kott kaduski aga seda märkasime jupp aega hiljem alles. Läks rahakott kõigi kaartidega, fotokas, prillid, portuguese frasebook, korteri võtmed ja ilus kott. Väga sant tunne oli. Tegime ka politseisse avalduse aga ilmselt see asi jääb sinnapaika. Siin linnas leidub ullikesi, kellelt asju ära võtta, liiga palju. Positiivne on see, et pass jäi alles ja raha ka ei läinud eriti. Ja lõpuks see, et me saime uued võtmed, mis on jube lahedad. Me kutsume neid peovõtmeteks, sest üks on lahe lilla ja teine kokkupandav.
Ongi vist kõik, mis ma öelda tahtsin. Kahju, et ma nii vähe pilte viitsin siia panna. Kujutlesin ette, et ma teen pilte rohkem ja laen siia ka. Aga ehk tulevikus. Beijos!

Nii, esimene tööpäev seljataga. Oli väsitav, aga põnev. Minu esimese nädala töö seisneb põhiliselt ainult lugemisest. Pean lugema Good Laboratory Practice, siis labori toimimise kohta ja laboris käitumise kohta, viimast materjali on palju ja kõik portugali keeles, aga saan hakkama. Babel fish on mu parim sõber praegu. Lisaks pean otsima materjale LC-MS meetodite valideerimise kohta. Mulle eraldati oma nurgake koos arvutiga, nii et ei pea iga päev 2,5 kg läpakat läbi linna vedama. Järgmisest nädalast hakkan ka masinaid juba näppima. Minu professor oli väga üllatunud, et mul on tegelikult nii palju kogemust juba massiga. Professor on imekena 40ndates naine, kes armastab ülekõige roosat värvi, täna võttis isegi lõunal magustoiduks roosat kreemi! Minu otsene valvur on teine kaunitar, u. 25 aastane kohalik mass-spektromeetria proff. Üldiselt on minu laboris ainult naised, üks poiss ka, aga see sõidab 2ks kuuks Austraaliasse proove koguma. Tööpäev algab minu laboris 7,8,9,10,11. Siis tuleb kohustuslik kohvipaus (imehea esspresso e. bica 0.50 euri). Kell 1 on lõuna, võib süüa sööklas või parem võtta ise kaasa, mõnuleda päikese käes ja pärast jälle ühe bica võtta. Tööpäev lõppeb kell 17, 18, 19, 20. Hullud!
Õhtu poole pidi mul olema portugali keele tund kesklinnas ülikoolis. Orienteerusin sinna töölt rongiga ja kolm korda metrood vahetades ning loomulikult selgus, et kõik keele tunnid olid täna ära jäänud. Homme orienteerun uuesti, sest mul on vaja mingi keele test veel teha.
Nüüd sai kokatud, veini joodud, kuu üür ette makstud ja tuttu nüüd, enne veel vaja Kaisalt neti juhe korraks kätte saada, et teile kiri postitada. Muuseas homme on Lissabonis The Police kontsert – kahjuks olen mina vist siin korteris ainuke Stingi sõber. Aga vbl lähme kontserdi aia taha nillima ikkagi! Beijos!

Siin on soe. Siin on suvi. Oleme jälle kenasti jumekad ja sügisene hallus on kaugele maha jäänud. Ehk nagu teise läpaka tagant info just tuli: Tallinn 11 ºC, Lissabon 23º C. Muidugi ei ole minu jutu mõte kedagi kadedaks ajada, ma lihtsalt kajastan reaalsustJ.
Muljeid on olnud palju ja kindlasti ei jõua ma seda kirjut nädalat siinkohal ära kirjeldada aga üritan ülevaate anda. Maabusime pühapäeva pärastlõunal Lissaboni lennujaama ja võtsime kohe auto, mis oli meie suureks üllatuseks parem, kui me bronnisime – Fiat Punto, loomulikult olime nii vaimustusest sellisest vedamisest, et tegime kohe ilgelt kalli kindlustuse lisaks, et vältida edasist ebaõnne. Kuidagi orienteerusime hädiste kaartidega ühest linna servast teise, meie instituudi asukohta – Oeiras. Seal saime kahepeale ühe kitsukese ja kurva toa – 22 euri öö. Otsustasime kohe ära, et siia ei jää. Liiga geto ja kurb kant. Lisaboni kesklinnast 10 km.
Järgmisel päeval käisime Lisaboni kesklinnas minu lapsepõlve sõbranna Kaisaga kohtumas, kellele me tõime Eestist vähe asju. Selgus, et Kaisal üürib päris kobedas korteris tuba. Kesklinnas, ilusate kõrgete lagede, lakitud kriuksuva puitpõranda ja ägeda ümbruskonnaga. Boonusena veel pesumasin (see on äärmiselt oluline nii mustas linnas, kus pesumajas maksab pesu pesemine 8 euri). Korteriga on muidugi see häda, et igal toal on mingi häda. Kaisa elab kõige hubasemas toas, aknaga ja puha. Siis on üks pisike konku, mis oli vanasti olnud elutuba aga nüüd omanik ehitas sellest toa. Seda nimetab Kaisa paanikatoaks, sest see on tõesti väike. Siis on üks ilus aknaga tuba aga see on seotud teise toaga õhukse uksega. Teine tuba aga on hoopis ilma aknata, nii et need kaks tuba peaksid eksisteerima koos. Ja siis on viimane tuba, mis on ka ilma aknata aga privaatsem ja suurem. Kui valgust tahad pead loovutama privaatsuse ja tegema lahti ukse, mis viib kööki. Siiski on see väga armas tuba ja me otsustasime selle kasuks. Maksame kuni Petri veel siin on selle eest 330 euri + kommunaalid. Kui ma üksi jään siis 220 euri+kommunaalid. Ärge ahhetage, need on normaalsed hinnad siinsetes ühiskorterites. Siin on muidugi veel üks aga, kuni 15. oktoobrini elab meie toas üks Rootsi tüdruk, niisiis me saame elada sinnamaani kaheses toas ja maksta siiski sama summa. Üks tuba on praegu chillimise tuba ja teine magamistuba. Ok nii palju siis majutusest, millega me praegu oleme veel väga rahul.
Igatahes peale majutusmurede lahendamist põrutasime Lissabonist välja ja võtsime suuna Algarve poole praiasid otsima. Siin ma einam üksikasjadesse ei lasku, sest see oli nagu üks mõnus puhkus ikka on – täis päikest, randa, ilusat loodust, uusi linnu ja kõike muud toredat.
Eile õhtul ehk siis laupäeval jõudsime Lissaboni tagasi. Täna käisime Sintras, mis on fantastiline linn Lissaboni läheda ja kuhu ma kavatsen teid kõiki viia, kes mulle külla tulevad. Auto transportisime pärast ühes tükis ja kriimustusteta lennujaama ning ohkasime kergendatult – liiklus on jube, suunatuld neile autokoolis küll ei õpetata.
Õhtul käisime veel kohalikus getos jalutamas, siin on kohutavalt palju värvilisi inimesi, meie tänava nimigi on ju Rua de Mosabique, lisaks on siin veel kõikide Aafrika riikide nimedega tänavad. Igastahes on meie lähedal ala, kuhu Lonely Planet õhtul minna ei soovita. Meie muidugi sattusime sinna. Muss möllas, tumedad inimesed hängisd ringi, üks mees transportis külmkappi veeretades mööda tänavat, põmaki ja põmaki. Piirkond on ülejäänud linnast nii eraldatud, et autoga sa sinna ei saa aga jalgsi küll, tee on kinni pandud. Aga see on ikka üsna kesklinnas, paralleel tänav on kena kodanlik ja teine paralleel tänav turistikas.
Nüüd oleme end korterisse sisse sättinud ja valmistume töönädalaks. Tuleb põnev nädal – lahendamist vajavad transpordimured, pangakaardi tegemise keerdkäigud, oma keelekursuste ülesleidmise ja registreerumise probleem (magasin õige aja maha). Eks ma hoian teid siis kursis, mis ja kuidas.
Olge tublid ja kribage mulle ka (Mariane juba tegi seda ja hästi lahe kiri oli – ootan sind juba!)

Tundub, et Lissabonis on soe, see mulle meeldib, sest täna hommikul kallas külma vihma ja juba mitu nädalat on vaja hommikuti autot soojendada. Mina olen muuseas vist ainuke inimene Tallinnas, kes juba talvemantlit kannab aga noh enne veebruari ma seda vist kanda rohkem ei saagi.

Veel on tuhat tegemata tööd, mis oleks tarvis teha enne kui lähen. Nagu näiteks ööbimise otsimine, pooleli olevate tööde lõpetamine Eestis, pakkimine, sõbranjedega kohtumine, viimane hea pidu Tallinnas, pizza Pärnus, jne. Ilmselt teen neist asjadest vaid pakkimise, kuna see on mööda pääsmatu, ja kohtun mõne sõpsiga. Ööbimisega on ka veel kahtlane aga nagu ilmateade näitab võib alguses ka pargipingil magada;)