Ei kirjuta enam midagi asjalikku, järgmine pühapäev võite minuga juba isiklikult muljetada. Selline lõpuvärk on täna. Saan kingitusi ja kiitusi ja tagasitulemis kutseid:) Nii armas, et lausa tahaksingi tagasi tulla. Aga pärast pikka pikka pausi:D
Homme võtame auto ja hakkame mööda Portugali ringi uhama. Kahjuks lubab ilmateade vihma. Aga ilmselt ongi hea - saan aklimatiseeruda juba Eesti kliimaga, nii tuleb shok väiksem.
Igatsen juba teie kõigi järele ja juba peaaegu nädala pärst kohtume koduse Eestimaa pinna peal:)

Hästi imelik tunne on kui Kaisa asemel liigub siin ringi nüüd üks Fransesco. Näiteks ei julge ma enam pidzhaamas laupäeva hommikul hängida. Samuti tuleb kogu aeg kõik oma pesud vannitoast ära koristada. Õnneks on ta selline mitte pealetükkiv, omatoa ukse paneb pidevalt millegipärast kinni ja kui eile õhtu koju tuli siis ütles, et ei jaksa praegu üldse inglise keeles rääkida hiljem räägime. Kusjuures mul oli väga hea meel, sest ega ma ise kah just jutupaunik peale tööd ole:) Ainuke asi mis mulle ei meeldi on see, et ta saabastega ringi kimab korteris. ja pidevalt. Aga noh, saapamaa inimeste eripära;)

Uus elanik on end sisse seadnud, nimi on Fransesco ja rahvus itaallane aga selline mõistlik. Tegi meile täna õhtusöögi. Väidetavalt on jube hea kokk aga sellist pastat tomatikastme ja hakklihaga suudan mina kah kokku keevitada, nii et jään järgmist käiku ootama. Õhtu nael oli muidugi see, kui ta küsis minu käest: Liisa, kus teil see koristusgraafik on? Mina: Mh, mis? Meil pole koristusgraafikut, me elame siin Kaiaga kahekesi ja koristame siis kui tuju tuleb (ehk siis never-ever või parimal juhul korra kahe kuu tagant). Tema: Ei aga tead mina koristan eluruume iga nädal ja vannituba kaks korda. Olen märganud, et kui seda ei tee siis tuleb järgmine kord rohkem koristada. :D

Ei, muidu on tore poiss. Kaisa tähelepaneku kohaselt ei veetnud hommikul isegi mitte üle 10 minuti vannitoas. Ja föön on tal kah!

Karneval oli äge! Olime riides nagu capoeiratajad (loomulikult) ja liikusime koos Chapito (klouni teater-kool Lissabonis) grupiga rongkäigus, mis läbis kogu Lissaboni kesklinna. Ok, kindlasti oli see jamam kui Brasiilias aga minusuguse jaoks oli see alustus küll. Väga-väga kuul!

Loomulikult ei puudunud ka roda ja turistide rõõmuks capoeiratamine proffide poolt (mina seda rõõmu ei pakkunud aga filmisin ja pildistasin).
Ok, ma tean see on laste pidu ja nad näevad ka kõige armsamad kostüümides välja ja just sellepärast ja minu õelaste rõõmuks natsa armsaid portugali lapsi kah!

Ilusaid vastlaid ja loodan, et teil oli pikk liug ja magusad kuklid!

Laupäeval käisin viimast korda üksi surfamas, loodetavasti järgmine nädalavahetus juba kahekesi! Laupäeva õhtul saabusid sõbrad poolakad. Marta ja Monika ja Marta peika Andrean. Jõime ohjeldamatult veini ja käisime õhtu Bairro Altos tantsimas. Pühapäeva hommikul oli varajane äratus ja sõit Sintrasse. Karistuseks poolakatele selle eest, et kui ma Coimbras käisin oli meil muidugi ekstra jäle ilm aga õnneks sadas vihma alati ainult siis kui me olime katuse all.

Loss mäeotsas, mis on nagu muinasjutuloss. Arhitektil olid arvatavasti hallukad. Õhtu käisime sushi restoranis, maksad 10 euri ja sushi muutkui pöörleb, söö palju jaksad!

Oli tore poolakatega aga ainuke asi, miks ma olen natsa pahane on see, et ma küpsetasin leiba ja nad sõid kõik ära. Ma tean kompliment aga ei ühtegi tükikest mulle!

Praegu kolib meile üks itaalia poiss sisse ja räägib korteriomanikuga itaalia keelt ja teate mis? Ma saan aru!!! Ma olen õppinud siin olles väga hästi aru saama keeltest mida ma ei oska. Poola keel ja itaalia keel on isegi aru saadavamad kui portugaali keel portugaallaste suust:)

Nii nüüd põrutame capoeirakatega karnevalile!!! Kallid ja lohutuseks teile: saast ilm on ja enamus karnevale on sel puhul ära jäetud!

Ma olen nii põnevil, karneval on tulekul!!! Ostsin juba kunstripsmed kah ära ja väikesed lapsed juba jooksevad kostumeeritult ring:P

Minu nädalavahetus

Pajuutud, pajuutud. Ajalooline hetk minu elus: 25 jaanuar esimesed utud ja pungad.

Blogger on jube ebamugav piltide postitamiseks. Jube vaevarikas on pilte üles laadida, siis sätid tükk aega ja siis arvad, et nüüd on ok ja publitseerid ja mis on tulemus? Vaadake mu eelmist postitust! Toores variandis oli kõik nii ilus ja hästi paigutatud ja tulemus on selline, kusjuures see varieerub sõltuvalt kuvari mõõtmetest! Ei ma enam ei viitsi, tahtsin veel kirjutada sellest nädala vahetusest, kuidas ma surfasin ja selle aasta esimese rannapäeva tegin aga olen praegu liiga tige bloggeri peale. Aga jätan selle asja praegu nii, muidu möödub kogu mu õhtu selle kallal noktitsedes. Ja bloggerit ma ilmselt Lisboa lõppedes enam ei kasuta!

Eelmine laupäev käisin Portos. Ei viitsigi midagi eriti rääkida, üritan hoopis nii palju pilte üles panna kui netiühendus kannatab. Las pildid räägivad minu eest:)

Nüüd tekkis ikkagi vähe vajadus kommenteerida kah. Porto on vist minu jaoks Portugalis lemmiklinn. Ta on mägine, korratu, jõe ääres nii nagu Lissabon. Aga Porto on kuidagi ehedam. Ja see kuidas ta elab jõega samas rütmis... Lissabonis on jõgi väga ära peidetud koleda industriaali vahele. Vähem on ka sellist rahvaste paabelit nagu Lissabonis, elanikud on ikka traditsioonilised portugaallased. Kindlasti aitas kaasa ka imeilus ilm ja lõuna juurde joodud pudel veini kahele. Ja pärast portveini keldri külastus. Paadid pildi peal on muuseas portveini transpordiks mööda jõge.

Laupäeva õhtuks sõitsin Coimbrasse oma poola sõpradele külla. Kahjuks ei vedanud mul selle Coimbraga jälle, sügisel käies olime nii küllastunud linnadest, et Coimbra ei pälvinud väga suurt tähelepanu. Lootsin seekord leida selles linnas seda, mida eelmine kord ei leidnud ja mis peaks kohalike jutu järgi seal olema. Coimbra on Portugali Tartu aga muidugi veel vanema ülikooli ja võimsama campusega. Kahjuks sadas kogu pühapäev nii kõvasti, et eriti tore ringi kolistada polnud. Tegin siiski 2 tunnise tiiru ja olin peale seda muidugi väga vettinud. Üldiselt minu arvamus paranes natuke kuid ilmselt tuleb ilusama ilmaga uus võimalus Coimbrale anda. Oli nukker. Õnneks sain kogeda tõelist poola külalislahkust. Söödeti ja poputati:) Panen paar vihmast nutust pilti Coimbrast kah üles lõpetuseks.

Eestis algab teisipäeval jääaeg? Tõsiselt, ma pole sellist ilmateadet veel näinud. Mis asi see on? Palun emigreeruge võimalikult kiiresti kuhugi sooja kohta!

No võibolla ma natuke liialdasin selle kevade jutuga ka, tegelt sajab ikka vihma siin peaaegu iga päev. Aga päike paistab kah, iga päev kasvõi korraks ja see on midagi mis mulle igastahes annab palju energiat juurde. Katsun siis seda energiat peagi rakendada ja kirjutada oma eelmisest nädalalõpust ja postitada paar pilti enne kui uus nädalavahetus peale tuleb:)

Mul on tunne, et kevad on Lissaboni jõudnud. Mantli ja saabastega on jube palav, öösel magamiseks pole vaja enam kampsunit (meeldetuletus: meie kortris ja õues on sama temperatuur), täna särab soe päike ja kõige tipuks on kõik kohad suudlevaid paarikesi täis. Otsin pidevalt pungi raagus puude kuid pole veel leidnud, linnud lauavad ja taimed õitsevad siin nagu nii kogu talve läbi.

See on reklaamtekst, sest kuni 9. veebruarini ei ole mulle kedagi külla tulemas! Nii et vutvutvut, easyjetiga peaks ainult 1800.- edasi-tagasi pileti eest maksma! Ootan!

Seekord tahan vähe töisemat juttu muljetada ning seda rohkem oma eriala pealt, nii et kui igavaks läheb jätke lugemata:)
Siinne tasustamine teadusvaldkonnas on üsna kummaline. Minu laboris töötavatest 7st inimesest 1 on ainult instituudis palgatöötaja ning sedagi ainult 5 aastat kestva lepingu alusel. Ülejäänud on kõik tööl stipendiumite alusel. 1 doktorant ja 4 post-doki. Ning siis on veel üks tüdruk, kes on aastase lepinguga laboris tellimustöid e. servicit tegemas. Kõik variandid on kiiksuga. 5 aastase lepingu puhul peaks peale 5 aastat teoorias saama jääda tööle alalise lepinguga aga selle asemel insituut nimetab ametiposi nimetuse vähe ümber ja jälle 5 aastase lepingu peale. See aga tähendab seda, et oma ametipostil sa ei tõuse ehk karjääriredelil ronimist ei toimu. 1 aastase lepinguga tüdruk on eriti õnnetu. Nimelt kui sa oled sellise lühikese lepinguga saad küll edasi oma lepingut pikendada iga aasta aga see tähendab, et alates teisest aastast hakkad maksma ise oma sotsiaalkindlustust, mis on üüratu. Antud juhtumil peaks tüdruk maksma oma 500 eurosest palgast iga kuu 200 euri. Eile lõppes tüdrukul leping instituudiga ning ta teatas professorile, et kui ta palgatõusu ei saa pole tal mõtet ainult autosõidu raha eest tööle enam tulla. Täna teda polnudki aga esmaspäeval tulevad tähtsad proovid, mida ainult tema oskab analüüsida. Nii et nüüd peab murduma kas instituut või kohusetundlik töötaja.
Doktorantide ja post-dokide elu pole ka kerge. Nimelt tohivad nad saada korraga ainult ühte stipendiumi, mis ei ole eriti suur. Samal ajal ei jookse neil tööstaaz ehk pensionile mineku aeg kaugeneb ning ka pangalaenu võtmine on äärmiselt keeruline. Samuti pead sa pidevalt võoitlema, et ikkagi stipendiumi saada. Kõigepealt kandideerid sa 4aastasele stipendiumile, et saada doktorantuuri. Seejärel kui soovid teaduses jätkata klassifitseerud sa post-dokina ning saad kandideerida 2x4aastasele stipile. Peale seda? Peale seda on jamasti, sest tööpuudus on suur, doktorikraadiga inimesi palju palju ning lootus erialast tööd saada väike.
Üle 10 aasta tagasi oli Portugalis vähe doktorikraadiga inimesi, isegi õppejõude seas. Siis toimus muudatus, EU hakkas tugevalt toetama doktorante, kehtestati seadus, et ilma doktorikraadita ülikoolis õpetada ei saa. Ja tulemus? Nüüd on siin liiga palju üle klassifitseeritud inimesi, kellel on raske leida tööd. Ma ei tea kuidas on lood Eestis, sest tundub, et mul oli oma töökohaga ikka väga vedanud. Ilmselt oleme veel praegu selles seisus, kus EU lahmib teadusesse raha sisse, ülikoolid produtseerivad meeletus hulgas kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid ning me kõik loodame leida Eesti Nokiat. Kuid tõesti, kas on vaja meile nii palju magistreid ja doktoreid? Kas neile on piisavalt töökohti? Minu meelest praegune Eestis esinev trend – alla 30aastased doktorid – ilmselt triivib meid samasse punkti Portugaliga. Kuid kas me ei olegi mõnes mõttes päris sarnased? EU ääremaad, kõige idapoolsem ja kõige läänepoolsem riik.

Teate see on minule esimene aasta üle pika-pika aja, kui jõuluaeg, vana aasta ära saatmine ja uus aasta on rahulik aeg. Mul ei ole mingeid jubedaid eksameid ega kuhugi väga kiiret. Jube mõnus on tegelikult! Tööl käimine ikkagi ruulib, kuigi vahest igatsen loenguid, see-eest õpin peaaegu iga päev midagi uut, nii et elukool käib täiega. Igastahes on olnud mõnusad pühad ja üsna stressi vaba uue aasta algus.

Apelsini hooaeg on alanud, nad on valmis, nad on magusad ja mahlased ning täis C-vitamiini. Kas te kujutlete ette, et kellegil võib olla tagaaias aplsine paksult täis puu ning ta tassib neid tööle nagu meie Eestis õunu? Meil oli täna tööl ühisköögis kaks suurt suurt kilekotti paksult ilusaid valmis apelsine täis, köök lõhnas isuäratavalt kaugele kaugele. Huvitav, kas nad kah ahastavad nagu meie õunauputuse aegu? Ja naljakas, et selline maitsev, mahlane ja magus vili saab valims südatalvel, kui on kõige külmem, sajab ja on kõige vähem päikest? Samas tuleb ta just õigel ajal, C-vitamiini pomm, looduslik ravim gripi ja nohu ennetamiseks.

Nii mis ma siis teinud olen vahepeal? Laisaks muutusin, ei viitsinud kirjutada. Eks ma katsun nüüd tagantjärgi muljetada.

15.12.07 käisime Kaisaga Lissaboni Eesti saatkonnas jõulupeol. Oli äärmiselt meeleolukas üritus, kust lahkusime alles kell 2 öösel. Sõime Eesti ja Portugali toitu segi, jõime jube head Portugali veini ja vahetasime muljeid Portugali ja portugaallaste kohta. Kohal oli ka palju väikeseid blonde lapsi, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, küll aga said sellest aru aga vastasid portugali keeles. Et te teaksite, siis siin on umbes 20 alalist eestlast ja teist sama palju meie suguseid ajutisi. Mitte just eriti palju? Aa, ja siis veel vist 4 vangi.

18.12.07 käisin koos töökaaslastege jõulude puhul söömas. Koht oli urgas, toit halb ja hinnad kallid. Nagu tavaliselt unustasin ma ära, kuidas siin maksmisega asi käib. Nimelt jagatakse arve siin alati täpselt sööjate peale. Ei loe, et võtad odavama prae ja loobud magusast, arve läheb ikkagi võrdselt jagamisele. Mina ullike, säästlik nagu ole, unustan koguaeg ära ja pärast on tänu mulle arved muidugi väiksemad aga mina maksan ikkagi rohkem kui kulutasin. Segane? Ebaõiglane? Aga nii siin tehakse. Nii et tüdrukud, kui tagasi tulen teeme 8s kah nii ja võidab see, kes kiiremini ja kallimaid jooke joob;)

20.12.07 oli meil instituudi jõululõuna, mis kujutas endast püstijala peal rikkalikku buffeed. Meie grupp jõi palju veini ja saabus hilja ning purjakil tööle tagasi. Proffessor oli nimelt juba jõulupuhkusele läinud;) Peale seda panime laboris Bob Marley peale ja mina sain endale värvilise rastapatsi:D

21.12.07 põrutasin Sveitshi (siin ja edasipidi vale õigekiri, ei leia õiget s-i üles). Petri korjas mu lennujaamast üles ja tegi mulle kohe väikese sightseeingu jõuluehteis Zürichus. Järgmisel päeval laenasime jalgrattad (vene mahvjoosnikud laenutavad, tasuta) ja sõitsime veel ringi, sattusime ka fantastilisse kohvi muuseumi. Küll Jacobsoni firma poolt sponsoreeritud aga väga head kohvi sai 30 kr eest juua kui palju jaksasid. Temperatuuri shok oli mulle muidugi jube ja kaua me ratastega kimada ei suutnud.

23.12.07 varahommikul põrutasime rongiga Davosesse. Ühistransport on Shveisis (nagu ka küik muu) jube kallis aga väga väga mugava ja väga väga täpne. Tsiteerides LPd (Lonely Planet): isegi ühe minutiline hilinemine paneb shveitslased pahakspanevalt kulmukergitama. Tore oli see, et pühapäeva hommikul kell 6-7 on trammis ja rongis ka teisi suusavarustuses kodanikke ning keegi ei pahanda kui sa oma laudade ja suuskadega ühistranspordis ringi kooserdad. Peale paari tunnist sõitu jõudsime Davosesse, mis on üks üsna suur suusakeskus. 4-päevane pilet, mille eest saab 4 erinevat mäge tohutute valikuvõimalustega, maksab 2000 kr, mis on tegelikult samapalju kui Slovakkias. Nii et mäepilet polegi eriti kallis, küll aga tuleb kokkuhoida väga majutuse pealt ja väljas söömisest tasub kah hoiduda. Meil oli jube armas kodumajutus koos kahe kassi ja ühe koeraga, otse mäe all, tõstukini 10 sammu:)

23-26.12.07 lauatasime nõrkemiseni ja seda sõna otseses mõttes. Esimese päeva õhtuks olin nii läbi, et kohe mäelt tulles jäin magama, siis käisime pesemas, sõime ja magasime hommikuni välja. Ja jälle mäele.

Slovakkia ja Sveitshi mägede võrdluseks võiks öelda, et Slovakkia mustad mäed on Sveitshi punased ja Sveitshi mustad mäed on sellised, et kui ma alla tulin siis olin ikka väga väga läbi, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ja see kuidas kohalikud sõidavad! Alustavad nad nn. killer lastena, need on lapsed, kes sõidavad suuskadel otse mäest alla, ilma igasuguse pidurdamiseta ja karjudes. Nii alustatakse kohe kui jalad vähegi kannavad. Ja lõpetatakse nii vanana kui on veel turvaline luid murda, nii umbes 60-70-80. Kui enam ei suusata-lauata siis mägede armastus säilib ja matkatakse mäkke ainult kepidega. Aga kui jalad veel ei kanna piisavalt, et suusatada siis on olemas toredad vanaaegsed puust kelgud. Lapsed pannakse sinna soojade tekkide sisse ja siis lükatakse kõrgelt kõrglet mäelt alla mööda jube kitsast ja käänulist kelgu teed. Ükski eesti ema ei lubaks oma lapsel sellistel teedel kelgutada, uskuge mind!

26.12.07 õhtuks saabusime Zürichusse tagasi. Siis lihtsalt chillisime. 27-30.12.07 ronisime mäkke koos keppidega vana inimestega, käisime väikesi lapsi pungil loomaaias, sõitsime Zürichu järvel paadiga. 31.12.07 oli Zürichus traditsiooniline Vana Aasta ärasaatmispidu järve ääres. Tohutu hunnik rahvast kogunes kokku, erinevad baarid ja söögikohad panid oma letid üles ja algas meeletu söömine ja pidutsemine. Muidugi kõigel oli oma hind ja kiirsöök ning papist tassis hõõgvein maksavad Zürichus sama palju kui Eestis või Lissabonis hea restoranieine ja vein. Kuid fun oli ikkagi. Täitsa naljakas oli kuidas muidu nii ontlikkud sveitshlased muutuvad üheks õhtuks laaberdajateks ja läbustajateks. Muidugi kogu üritusel oli ka oma eesmärk, peale südaööd lasti järve kohal nii uhke tulevärk lendu, et sellist polegi kunagi veel näinud. Ilus aga prrrrr külm oli kah. Hommikul kell 9.45 oligi juba mul lend Lissaboni.

Kui te arvate, et mul siin nüüd hirmus soe on siis eksite. Ausaltöeldes on väljas kah soojem kui meie ilma kütteta kõledas korteris. Aga noh selle jaoks mu vanemad mind ju tegelikult kogu elu jube külmas Kadaka psti majas ju treeninud ongi. Vähemalt ei ole mul jääd toanurgas:P

Pilte sai nüüd vähem üles kui oleks tahtnud aga loodame, et Petri paneb varsti oma pildi küljelele üles. http://picasaweb.google.com/petrijaan

Kalli-kalli kõigile ja peatse kohtumiseni!

Head Uut Aastat Kõigile Kallitele Kodustele ja Ka Ringi Hulkuvatele Sõpradele ja Perekonnale!!!!