29.09.2007

Esimene Lissaboni nädal peaaegu seljataga. Töö võtab ikka võhma taäiesti välja ja tundub, et mul siin sellist chilli Erasmus olemist ei tule. Kui sa käid ikka 9-17 tööl siis eriti ei jaksa enam õhtul pidutseda inimestega, kes ärkavad kell 12 ja kellel on ainult paar loengut nädalas. Õnneks on minu sõbrad siin ka kõik sellised rahulikud ja tahavd niisama elu nautida. Nii et mööda ööklubisi ei pea trallima. Olen juba üles leidnud kõik oma Azorese sõbrad, poolakatega kohtusime Algarves ja tõime nad Lissaboni (nemad õppivad Coimbras), hollandi tüdruku Mirthaga käisime kesklinnas kolmapäeval söömas, saksa tüdruku Juliaga käisime eile fadot ühes lahedas tsirkusekooli kohvikus kuulamas ja saksa poisi Mathiasega saime täna linnas peale kohalikku kirbuturgu kokku.
Tööst nii palju, et praegu on igav: loen päevad läbi. Eile sain esimese ülesande: kontrollida ühe pumba tööd. See oli pump, millega me igapäev TFTAKis tegemist teeme – masterflex ja seega oli päris lihtne töö. Loodetavasti järgmine nädal saan ka vähe vastutusrikastema tööde peale.
Pangakaardi tegemisest – liiga keeruline, sa pead sada paberit hankima, isegi kohalike jaoks on see jube keeruline. Üritan ilmselt ilma hakkama saada.
Transpordi kuukaardist – ootasin kuni eilseni tudengikaarti aga loomulikult on see asutus, kus kuukaarte teha nädalavahetusel kinni.
Kokakunstist – halvad lood, sööme üsna kehva toitu, kuidagi ei suuda siin head toitu teha. Võõras köök, võõrad toiduained, võõrad köögiriistad.

30.09.2007

Eile jäi poolikuks, kuna hakkasime just õhtust sööma ja peab ütlema, et ületasime ennast. Tegime magusat kartulit tsukiiniga ahjus ja see oli imemaitsev. Nii kahju, et Eestis maguskartulit pole müügil. Äkki saaks kasvatada?
Õhtul käisime veel väljas, mingis väikses laohoones elektroonse muusika peol. Portugali bänd Space boys esines, pidi kuulus olema aga rahvast oli vähe ja sellest tingituna pileti hind langes ajasJ
Ilmast – kõik 2 nädalat on ilus ilm olnud, soe ja päikseline aga eile keeras ära, hommiku tibutas veits aga õhtupoole hakkas kallama. Täna on vist sama ja homme jälle ilus. Tööinimeste rõõmud! Tuleb endale kummikud ja vihmavari ilmselt hankida!
Varastest – tuli välja, et siin tasub ettevaatlik olla. Kolmapäeva õhtul kui me Mirthaga söömas käisime varastati Petri kott ära. Me istusime väljas ja kott oli meie kahe vahel, laua all. Täpset aega kui kott läks me ei suutnudki tuvastada aga arvatavasti juhtus see siis kui üks mees tuli lilli müüma, ta oli üsna pealetükkiv ja meie kõigi energia ning tähelepanu kulus talle ei ütlemise peale. Ilmselt siis see kott kaduski aga seda märkasime jupp aega hiljem alles. Läks rahakott kõigi kaartidega, fotokas, prillid, portuguese frasebook, korteri võtmed ja ilus kott. Väga sant tunne oli. Tegime ka politseisse avalduse aga ilmselt see asi jääb sinnapaika. Siin linnas leidub ullikesi, kellelt asju ära võtta, liiga palju. Positiivne on see, et pass jäi alles ja raha ka ei läinud eriti. Ja lõpuks see, et me saime uued võtmed, mis on jube lahedad. Me kutsume neid peovõtmeteks, sest üks on lahe lilla ja teine kokkupandav.
Ongi vist kõik, mis ma öelda tahtsin. Kahju, et ma nii vähe pilte viitsin siia panna. Kujutlesin ette, et ma teen pilte rohkem ja laen siia ka. Aga ehk tulevikus. Beijos!

Nii, esimene tööpäev seljataga. Oli väsitav, aga põnev. Minu esimese nädala töö seisneb põhiliselt ainult lugemisest. Pean lugema Good Laboratory Practice, siis labori toimimise kohta ja laboris käitumise kohta, viimast materjali on palju ja kõik portugali keeles, aga saan hakkama. Babel fish on mu parim sõber praegu. Lisaks pean otsima materjale LC-MS meetodite valideerimise kohta. Mulle eraldati oma nurgake koos arvutiga, nii et ei pea iga päev 2,5 kg läpakat läbi linna vedama. Järgmisest nädalast hakkan ka masinaid juba näppima. Minu professor oli väga üllatunud, et mul on tegelikult nii palju kogemust juba massiga. Professor on imekena 40ndates naine, kes armastab ülekõige roosat värvi, täna võttis isegi lõunal magustoiduks roosat kreemi! Minu otsene valvur on teine kaunitar, u. 25 aastane kohalik mass-spektromeetria proff. Üldiselt on minu laboris ainult naised, üks poiss ka, aga see sõidab 2ks kuuks Austraaliasse proove koguma. Tööpäev algab minu laboris 7,8,9,10,11. Siis tuleb kohustuslik kohvipaus (imehea esspresso e. bica 0.50 euri). Kell 1 on lõuna, võib süüa sööklas või parem võtta ise kaasa, mõnuleda päikese käes ja pärast jälle ühe bica võtta. Tööpäev lõppeb kell 17, 18, 19, 20. Hullud!
Õhtu poole pidi mul olema portugali keele tund kesklinnas ülikoolis. Orienteerusin sinna töölt rongiga ja kolm korda metrood vahetades ning loomulikult selgus, et kõik keele tunnid olid täna ära jäänud. Homme orienteerun uuesti, sest mul on vaja mingi keele test veel teha.
Nüüd sai kokatud, veini joodud, kuu üür ette makstud ja tuttu nüüd, enne veel vaja Kaisalt neti juhe korraks kätte saada, et teile kiri postitada. Muuseas homme on Lissabonis The Police kontsert – kahjuks olen mina vist siin korteris ainuke Stingi sõber. Aga vbl lähme kontserdi aia taha nillima ikkagi! Beijos!

Siin on soe. Siin on suvi. Oleme jälle kenasti jumekad ja sügisene hallus on kaugele maha jäänud. Ehk nagu teise läpaka tagant info just tuli: Tallinn 11 ºC, Lissabon 23º C. Muidugi ei ole minu jutu mõte kedagi kadedaks ajada, ma lihtsalt kajastan reaalsustJ.
Muljeid on olnud palju ja kindlasti ei jõua ma seda kirjut nädalat siinkohal ära kirjeldada aga üritan ülevaate anda. Maabusime pühapäeva pärastlõunal Lissaboni lennujaama ja võtsime kohe auto, mis oli meie suureks üllatuseks parem, kui me bronnisime – Fiat Punto, loomulikult olime nii vaimustusest sellisest vedamisest, et tegime kohe ilgelt kalli kindlustuse lisaks, et vältida edasist ebaõnne. Kuidagi orienteerusime hädiste kaartidega ühest linna servast teise, meie instituudi asukohta – Oeiras. Seal saime kahepeale ühe kitsukese ja kurva toa – 22 euri öö. Otsustasime kohe ära, et siia ei jää. Liiga geto ja kurb kant. Lisaboni kesklinnast 10 km.
Järgmisel päeval käisime Lisaboni kesklinnas minu lapsepõlve sõbranna Kaisaga kohtumas, kellele me tõime Eestist vähe asju. Selgus, et Kaisal üürib päris kobedas korteris tuba. Kesklinnas, ilusate kõrgete lagede, lakitud kriuksuva puitpõranda ja ägeda ümbruskonnaga. Boonusena veel pesumasin (see on äärmiselt oluline nii mustas linnas, kus pesumajas maksab pesu pesemine 8 euri). Korteriga on muidugi see häda, et igal toal on mingi häda. Kaisa elab kõige hubasemas toas, aknaga ja puha. Siis on üks pisike konku, mis oli vanasti olnud elutuba aga nüüd omanik ehitas sellest toa. Seda nimetab Kaisa paanikatoaks, sest see on tõesti väike. Siis on üks ilus aknaga tuba aga see on seotud teise toaga õhukse uksega. Teine tuba aga on hoopis ilma aknata, nii et need kaks tuba peaksid eksisteerima koos. Ja siis on viimane tuba, mis on ka ilma aknata aga privaatsem ja suurem. Kui valgust tahad pead loovutama privaatsuse ja tegema lahti ukse, mis viib kööki. Siiski on see väga armas tuba ja me otsustasime selle kasuks. Maksame kuni Petri veel siin on selle eest 330 euri + kommunaalid. Kui ma üksi jään siis 220 euri+kommunaalid. Ärge ahhetage, need on normaalsed hinnad siinsetes ühiskorterites. Siin on muidugi veel üks aga, kuni 15. oktoobrini elab meie toas üks Rootsi tüdruk, niisiis me saame elada sinnamaani kaheses toas ja maksta siiski sama summa. Üks tuba on praegu chillimise tuba ja teine magamistuba. Ok nii palju siis majutusest, millega me praegu oleme veel väga rahul.
Igatahes peale majutusmurede lahendamist põrutasime Lissabonist välja ja võtsime suuna Algarve poole praiasid otsima. Siin ma einam üksikasjadesse ei lasku, sest see oli nagu üks mõnus puhkus ikka on – täis päikest, randa, ilusat loodust, uusi linnu ja kõike muud toredat.
Eile õhtul ehk siis laupäeval jõudsime Lissaboni tagasi. Täna käisime Sintras, mis on fantastiline linn Lissaboni läheda ja kuhu ma kavatsen teid kõiki viia, kes mulle külla tulevad. Auto transportisime pärast ühes tükis ja kriimustusteta lennujaama ning ohkasime kergendatult – liiklus on jube, suunatuld neile autokoolis küll ei õpetata.
Õhtul käisime veel kohalikus getos jalutamas, siin on kohutavalt palju värvilisi inimesi, meie tänava nimigi on ju Rua de Mosabique, lisaks on siin veel kõikide Aafrika riikide nimedega tänavad. Igastahes on meie lähedal ala, kuhu Lonely Planet õhtul minna ei soovita. Meie muidugi sattusime sinna. Muss möllas, tumedad inimesed hängisd ringi, üks mees transportis külmkappi veeretades mööda tänavat, põmaki ja põmaki. Piirkond on ülejäänud linnast nii eraldatud, et autoga sa sinna ei saa aga jalgsi küll, tee on kinni pandud. Aga see on ikka üsna kesklinnas, paralleel tänav on kena kodanlik ja teine paralleel tänav turistikas.
Nüüd oleme end korterisse sisse sättinud ja valmistume töönädalaks. Tuleb põnev nädal – lahendamist vajavad transpordimured, pangakaardi tegemise keerdkäigud, oma keelekursuste ülesleidmise ja registreerumise probleem (magasin õige aja maha). Eks ma hoian teid siis kursis, mis ja kuidas.
Olge tublid ja kribage mulle ka (Mariane juba tegi seda ja hästi lahe kiri oli – ootan sind juba!)

Tundub, et Lissabonis on soe, see mulle meeldib, sest täna hommikul kallas külma vihma ja juba mitu nädalat on vaja hommikuti autot soojendada. Mina olen muuseas vist ainuke inimene Tallinnas, kes juba talvemantlit kannab aga noh enne veebruari ma seda vist kanda rohkem ei saagi.

Veel on tuhat tegemata tööd, mis oleks tarvis teha enne kui lähen. Nagu näiteks ööbimise otsimine, pooleli olevate tööde lõpetamine Eestis, pakkimine, sõbranjedega kohtumine, viimane hea pidu Tallinnas, pizza Pärnus, jne. Ilmselt teen neist asjadest vaid pakkimise, kuna see on mööda pääsmatu, ja kohtun mõne sõpsiga. Ööbimisega on ka veel kahtlane aga nagu ilmateade näitab võib alguses ka pargipingil magada;)